Julgus paluda

Lapsepõlves veetsin sageli aega vanaema juures, kes elas meist enam kui 300 km kaugusel. Mäletan teda alati midagi tegemas. Ta õmbles, küpsetas, pesi pesu, triikis ja töötas aias. Lapsi ootasid alati ees mänguasjad ja lemmiktoidud. Igal pärastlõunal leidis vanaema aega Piibli lugemiseks, vahel kuulas ta koduseid töid tehes kristlikku raadiojaama. Kõige kummalisem oli see, et lisaks muule leidis ta veel aega meiega tegelemiseks. Alati, kui tulime oma murede ja küsimustega, tegi ta töös pausi ja kuulas meid tähelepanelikult. Mäletan tänaseni ta sõbralikku näoilmet. Hiljem täiskasvanuna oli mu elus periood, mil mulle tundus, et Jumala poole ei sobi pöörduda igasuguste tühiste palvetega. Siis juhtusin lugema tänast kirjakohta ja mulle meenus vanaema. Jumal võib küll olla väga hõivatud, kuid ta võtab meid alati armastusega vastu.