Mägi

Lugege 2. korintlastele 4:7-18

Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.

2. korintlastele 4:17
Keskkoolis oli mul treener, kes pani meid vahel mäkke jooksma. Alustasime jooksu grupis ja ei mõelnud sellele, et meil tuleb kümme korda üles-alla jõuda. Esimesed ringid olid kerged ja me hoidsime kokku, kuid üheksanda tõusu ajal olime juba kõik omaette. Küljes pistis, õhku ei jätkunud ja oli tahtmine pooleli jätta. Tahtejõu abil jõudsime viimaks üles, kust avanes kaunis vaade järvele. Suurejoonelise looduse taustal tundsin end seal tillukesena. Hiljem olen mõelnud, et too mägi sarnaneb elule. Vahel on minu teekond olnud lihtne nagu sörkjooks, vahel olen suure vaevaga suutnud üht jalga teise ette panna. Kui tõus osutub raskeks, on aeg keskenduda Kristusele, kes on läinud mäele koos ristiga. Ta kandis seda meie eest, et omaksime igavest lootust. Meie vaevad pole sellega võrreldavad.

C. Jennings (Ontario, Kanada)

Palve

Armas taevane Isa, aita meid hoida raskustes pilk Sinul. Aita mõista, et meie maised mured kahvatuvad, kui näeme kord Sinu auhiilgust. Aamen.

Päeva mõtisklus

Keskendudes Kristusele näen maailma teisiti.

Palve tulipunkt

JOOKSJAD

2. korintlastele 4:7-18
7See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.
8Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel;
9meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku;
10me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.
11Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.
12Nii on surm tegev meis, elu aga teis.
13Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime,
14teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.
15Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks.
16Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.
17Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au,
18meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
Loe Piibel.net lehel

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.