Kadunud ja leitud

Mäletan, et aitasin lapsena mõnikord isal võtmeid otsida. Vahel küsis ta pahaselt: “Miks on kaotatud asjad alati seal, kust me neid kõige viimasena otsime?” Sellele küsimusele oli tal endal ka vastus olemas: “Sellepärast, et pärast leidmist me enam ei otsi!“ See tegi mulle nalja ning mulle hakkas kadunud asjade otsimine meeldima. Püüdsin leidmises teistest ette jõuda, olgu siis kadunud kingad, päikeseprillid või teleripult. Mida teha siis, kui kaduma on läinud meie lootus, julgus või eesmärk elus? Mis siis, kui kaotame iseennast? Sageli otsime kaotatut valest kohast. Hingevalu püütakse leevendada alkoholi, narkootikumide või muude halbade harjumuste abil, millest pole mingit kasu. Pühakiri õpetab meid otsima raskel ajal abi Jumalalt. Tema võib meid uuendada ja üles ehitada. Palve läbi saame leida tarkust ja kogeda Jumala igavest armastust. Meist kellestki ei lähe mööda kaotused, kuid me teame, mis annab meile jõu edasi minna.