Lootus

Viis aastat tagasi diagnoositi meie esimesel pojal diabeet. Tema veresuhkru taset tuleb pidevalt jälgida ning mitu korda päevas insuliini anda. Samal ajal hakkas mu enese tervis halvenema. Liigesevalud ja migreenihood ei lasknud enam magada. Ühel ööl, olles kontrollinud poja seisundit, ei suutnud ma enam uinuda. Tõusin üles ja otsustasin Piiblit lugeda. Järjehoidja juhtus olema 3. psalmi juures: „Issand, kui palju on mul vaenlasi, palju on neid, kes tõusevad mu vastu.” (Ps 3:2) Minu tunded ei erinenud psalmisti omadest, kelle mured võisid olla teistsugused, kuid sama rasked kanda. Siis pöördub ta Jumala poole: “Oma häälega ma hüüan Issanda poole ja ta vastab minule oma pühalt mäelt.” (s 5) Psalm lõpeb Jumala usaldamisega: “Issanda käes on pääste.” (Ps 3:9) See kirjakoht kinnitas mu usku. Ma tundsin Jumala ligiolu ja teadsin, et ta ei jäta mind maha.