Elumuutused

Lugege 2. korintlastele 4:7-18

Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.

2. Korintlastele 4:16
Mulle meeldib käia rannas teokarpe otsimas. Varem lootsin leida mõne suure merikarbi, kuid seda pole aastate jooksul kordagi juhtunud. Olen küll leidnud kõikvõimalikke väikesi kodasid, mida ookean välja uhub. Vanemaks saades olen just neid hindama hakanud. Minu lemmikud on punast ja roosat värvi, aga leida võib ka pruune, musti ja koguni vikerkaarevärvilisi. Lainete kantud kojad ei oma enam algset otstarvet, kuid nende ilu pole muutunud. Ka inimestena me vananeme, mis toob kaasa haigusi ja mitmesuguseid füüsilisi muutusi. Ometi annab Jumala armastus meile väärtuse ja ilu. Meie väline inimene kulub, kuid seesmine jätkab uuenemist. Tänane kirjakoht kinnitab, et Jumala kirkus meis sarnaneb aardele saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist (2Kr 4:7). Vananemisega kaasnevad muutused ei mõjuta Jumala väge ja uuendavat ligiolu me elus.

Palve

Taevane Isa, tänu Sulle ligiolu eest elutormides. Aita meid saada uueks Sinus, et inimesed näeksid Sinu armastuse väge. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kuidas saan Jumalat austada minu eas?

Palve tulipunkt

NEED, KEDA HIRMUTAB VANADUS

2. korintlastele 4:7-18
7See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.
8Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel;
9meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku;
10me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.
11Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.
12Nii on surm tegev meis, elu aga teis.
13Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime,
14teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.
15Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks.
16Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.
17Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au,
18meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.