Jõuluime

Pastori abikaasana olen aastaid aidanud korraldada laste jõulupidusid. Tavaliselt on see tähendanud triibulistes hommikumantlites karjaseid, tarkade papist kroone ja inglite paberist tiibu. Kuid üks jõulunäidend oli eriti liigutav, sest Jeesuse osatäitjaks oli paarikuune päris-beebi. Maarja osatäitja oli üks noor tüdruk, kes hoidis last õrnalt süles ja rahustas teda kiigutades. See vaatepilt oli väga liigutav ning väljendas minu jaoks Jumala imelist tegu, mis toimus väga ammu. Nägin seda uuel viisil. Universumi Looja otsustas saada üheks meist ning saabus abitu lapsukesena, kes vajas hoolt ja armastust. Nagu laps toob rõõmu ja lootust vanematele, tõi Jeesus lootust kogu inimkonnale ja väljendas nii Jumala armastust meie vastu. „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.” (Jh 1:18) Selles on jõuluime olemus – Jeesus tuli selleks, et inimesed näeksid Jumala tõelist nägu.