Palve

Nooremana oli palve minu elus üksnes harjumus. Tavaliselt palusin endale vajalikke asju ja kui neid ei saanud, siis kurtsin Jumalale oma pettumust. Usus kasvades ja Jumalale lähemale saades hakkasin vähem küsima ja rohkem oma tundeid jagama. See aitas vabaneda hirmust ja koormatest ning värskendas mu vaimu. Vanemas eas näen palves üha enam võimalust olla koos oma parima sõbraga. Jumala läheduses püüan vähem rääkida ja rohkem kuulata. See toob suurt rõõmu. Jumal kuuleb iga palvet igal ajal ja ei jäta vastamata. Pole oluline, kus me parajasti oma usuteel oleme. Meie asi on võtta aega, eemalduda segavatest teguritest ja olla avatud südamega Jumala ees. See pole mul alati parimal viisil õnnestunud, kuid ma jätkan oma teed koos Kristusega.