Tunnistus

¹Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid.
²Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt;
³sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele.
⁴Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.
⁵Sest Mooses kirjutab Seadusest tuleneva õiguse kohta: „Inimene, kes seda teeb, jääb elama selle kaudu.”
⁶Ent õigus, mis tuleb usust, ütleb: „Ära ütle oma südames: Kes läheb üles taevasse? - see tähendab Kristust alla tooma,
⁷või: Kes läheb alla sügavusse? - see tähendab Kristust üles tooma surnuist.”
⁸Kuid mida see siis ütleb? „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.” See on ususõna, mida me kuulutame.
⁹Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse,
¹⁰sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks.
¹¹Sest Pühakiri ütleb: „Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.”
¹²Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad.
¹³Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.
¹⁴Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?
¹⁵Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.”