Lühike palve

Kui olin umbes viiene, otsustas vanaisa mulle ühe palve õpetada. See oli järgmine: „Issand, aita mind!“ Tahtsin seepeale teada, kuidas palve edasi läheb, aga vanaisa vastas, et sellest piisab. Ta lisas, et see on suur lühike palve, mis aitab alati, kui satun ohtu, olen hirmul või pean mõne olulise otsuse tegema. Ma ei mõistnud tol ajal, kuidas saab palve olla ühtaegu suur ja lühike, kuid usaldasin oma tarka vanaisa, kes teadis paremini. Olen talle väga tänulik, sest see palve on mind aidanud elus palju kordi. Ususeeme on minus kasvanud ja olen seda olulist palvet jaganud ka oma sõpradega kodugrupis ning pühapäevakoolis, mida juhendan. See lühike palve väljendab minu usaldust Jumala vastu, millest räägib ka tänane kirjakoht Õpetussõnades. Tema juhib me mõtteid, sõnu ja tegusid, kui palvetame: „Issand, aita mind!“