Isa pärandus

Kui olin hulga heategevuspoode läbi otsinud, leidsin viimaks otsitava – suure sinise lastepiibli, mida enam ei trükita. Vanal raamatul puudus tagumine kaas, kuid iga pilt oli mulle tuttav. Seda väljaannet luges isa meile lapsepõlves ette. Nüüd kavatsesin mina sedasama teha oma lastele ja lootsin, et vana Piibel peab veel kaua vastu. Mu isa oli surres 71 ja lapsed teda ei mäleta, kuid ma jätkasin tema traditsiooni. Lastele Piiblit lugedes mõtlesin isa armastusele, pühendumisele ja usule. Pärast lugemist ja selgitusi vaatasime pilte ja lugesime üheskoos palve. Mu lapsed on juba teismelised, kuid meie õhtused lugemised ja arutelud jätkuvad. Vanadel lugudel on alati pakkuda uusi tasandeid ja tõlgendusi. Kuidas seostub Jumala tahe meie oma soovidega? Mida ütleb Jumala sõna meie tänaste väljakutsete kohta? See igapäevane Piibli juures veedetud aeg on minu isa väärtuslik pärand.