Lootus

Olen harjunud alustama oma päeva alati varahommikuse palvehetkega, kuid pärast meie piirkonda tabanud orkaani muutus mu elu tundmatuseni. Pidin varahommikuti kodust lahkuma, et aidata vabatahtlikuna likvideerida õnnetuse tagajärgi. Rängalt said kannatada ka minu kodu, kontor ja kirikusaal. Kas Jumal oli meid maha jätnud? Ühel hommikul linna sõites märkasin mahalangenud puude vahel hirve, kes näis olevat segaduses ja hirmunud. See vaatepilt liigutas mind pisarateni ja meenutas ridu 42. psalmist. Sarnanesin ise sellele hirvele, otsides meeleheitlikult Jumala lähedust. Minu harjumuspärane eluviis oli muutunud, kuid see ei käinud kunagi Jumala kohta. Ükski orkaan ei saa teda takistada. Nüüd pidin teda kogema uuel viisil. Samal päeval seisin uue väljakutse ees – minu aeda olid murdunud suured puud, mis pidid saama eemaldatud. Peagi tõttasid head abilised appi ja töö sai tehtud. Nägin selles taas selget märki Jumala ligiolu kohta.