Kristuse jälgedes

Meid oli mitu õde ja lapsena me rääkisime vahel üksteist taga. Tavaliselt olid need üsna süütud jutud, kuid ema ja vanaema seda kommet ei sallinud. Ka meie algkooli õpetajad kutsusid selliseid lapsi korrale, kel oli kalduvus jutte levitada. Kui minust oli juba teadlik kristlane saanud, siis märkasin oma häbiks, et see rumal kalduvus polnud mind maha jätnud. Ma ei teinud seda enam alati avalikult, kuid mu mõtted liikusid samas suunas, eriti nende suhtes, kes olid minu arvates milleski eksinud. Seega mõistsin kristlasena nende üle kohut. Tänane kirjakoht on tähendusrikas, sest meenutab mulle mu ema ja vanaema väärtusi. Kui taban end kedagi hukka mõistmast, siis kuulen vaimus Jeesuse sõnu: „Mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!”