Kutse

Meie kandis elavad mõrsjapardid rajavad oma pesa kõrgele vanade pehkinud puude õõnsustesse. Juba päev pärast koorumist hüppavad pojad turvalisest pesast välja, maanduvad puu all ja asuvad emapardi järel teele veekogu poole. Neid juhib ema tuttav ja usaldusväärne hääl. Pardipojad lahkuvad pesast veel enne lendama õppimist – nad usaldavad looduse kutset. Mõeldes pardipoegade kogemusele olen endalt küsinud, kas olen alati tähele pannud ja järginud oma Looja märguannet? Kas olen valmis lahkuma turvalisest ja tuntud keskkonnast, et järgneda oma Karjasele – ka siis, kui see peaks tähendama hüpet tundmatusse. Linnud toimivad instinktide varal ja neil pole mingit hirmu. Samal viisil peaksime usaldama oma Issanda häält, kes meid armastuses edasi viib.