Lahendus

Käisin veel keskkoolis, kui mu ema suri vähktõppe. Olin ühtaegu kurb ja vihane. Miks lubas Jumal sellel juhtuda? Ma ei suutnud seda kaotust kuidagi seletada ja hakkasin koguni Jumala olemasolus kahtlema. Pikapeale sain kurbusest üle, kuid küsimused jäid endiselt vaevama. Kui keegi juhtus oma ema mainima, haaras mind taas kaotusevalu. Lõpetasin ülikooli ja minust sai keemiaõpetaja. Olin koolis töötanud umbes 20 aastat, kui üks minu õpilane kaotas oma vanema. Tüdruk puudus koolist mitu nädalat ja ma püüdsin teda hiljem järele aidata. Meie vahel tekkis vestlus ja ma rääkisin talle oma ema surmast ja minu leinast. Tüdruk tänas mind pisarsilmil, sest ta vajas kellegi mõistmist. Minu enese kogemuse jagamine aitas mu õpilase valu leevendada. Samas tajusin, et minu isiklik aastatepikkune lein oli viimaks lõppenud. Kui me leiname, siis leinab Jumal koos meiega.