Tähistaevas

Elasin mitu aastat sellises maailma paigas, kus elekter oli tõeline luksus. Tavaliselt anti voolu õhtul kolm-neli tundi ja kui see järsku kadus, mattus kõik pimedusse. Selgetel öödel paistsid küll Linnutee tähed ja kuu andis pisut valgust, kuid pilvise taeva korral ümbritses mind täielik pimedus. Vahel ärkasin öösel üles huntide ulgumise peale ja mind haaras hirm. Sel ajal tulid mulle meelde kirjakohad, mis kirjeldavad Jumalat kui tõelise valguse allikat. Kuna ma kuulun talle, siis kannan endas sedasama valgust – ka siis, kui mind ümbritseb füüsilises mõttes pimedus. See kogemus andis mulle julgust ja kinnitab mind tänaseni. Kui mind hirmutab selle maailma kurjus, siis toetun Pühakirjale, mille järgi elab minus Jumala valgus, mis on ära võitnud pimeduse. See valgus annab mulle hingerahu ja valgustab teisi, kes käivad pimeduses.