Elutormid

²²Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna.
²³Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.
²⁴Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu.
²⁵Ent neljandal öövahikorral[f] + [fr] 14:25 [ft] Roomlased jagasid öö neljaks kolmetunniseks vahikorraks. Neljas öövahikord oli seega kella kolmest kuueni. [f*] tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides.
²⁶Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama.
²⁷Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”
²⁸Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!”
²⁹Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.
³⁰Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!”
³¹Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”
³²Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
³³Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”