Palved

Lapsepõlves viibisin igal suvel mõnda aega vanavanemate juures, kes elasid suures farmis. Ühel päeval, kui olin all jõe ääres kive korjamas, kuulsin oma vanaisa valjusti palvetamas. Ta hääl kostis minuni aidast, kus ta sageli omaette luges ja palvetas. Vanaisa palus mulle Jumala kaitset ja et ma oleksin valmis oma eluga Issandat teenima. See palve jäi mulle alatiseks meelde. Tõenäoliselt palvetas ta minu eest igal päeval ning see teadmine andis mulle turvatunde. Teismelisena otsustasin Kristust järgida ja olen püüdnud seda teha kogu elu. Nüüd palvetan igal päeval oma kuue lapselapse eest. Pühakiri ütleb, et õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda (Jk 5:16). Õppisin vanaisalt seda, et palvetada võib igal pool, igal ajal ja kõigi inimeste eest – olgu need omad või võhivõõrad. Psalm 91 julgustab usklikke: „Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.“ (Ps 91:15)