Usutee

Veedan igal aastal lõõgastava puhkuse meie perekonna rannamajas. Jalutan pargis, kuhu me kunagi koos sõpradega puid istutasime ja naudin linnulaulu, mida toovad kuuldavale maasäälikud, rähnid ja lõokesed – tolle piirkonna põlised asukad. Ühel hommikul panin tähele lõokesi, kes õpetasid poegi toitu otsima. Vanalinnud jahtisid rohus putukaid ja näljased pojad püüdsid neid jäljendada. Tasapisi läksid pojad nende üle valvavatest vanematest üha kaugemale. Nägin selles vaatepildis seost enese kogemusega. Usuelu alguses toetusin kogenud kaaslastele, kes õpetasid mulle Jumala sõna. Hiljem mõistsin palve tähtsust, mis loob osaduse Jumalaga. Et vaimulik kasv ei peatuks, küsin sageli endalt: “Kas liigun usus edasi ja jagan head sõnumit kaasinimestega või püüan jääda oma pesa lähedale, et poleks vaja lendu tõusta?” Jumal ootab minu aktiivset osalust ja tema abiga olen valmis kutsele vastama.