Usujulgus

³⁴Siis ütles Taavet Saulile: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
³⁵siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
³⁶Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki.”
³⁷Ja Taavet ütles: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” Siis ütles Saul Taavetile: „Mine, ja Issand olgu sinuga!”
³⁸Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga.
³⁹Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: „Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.” Ja Taavet võttis need oma seljast ära.
⁴⁰Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
⁴¹Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees.
⁴²Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
⁴³Ja vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?” Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
⁴⁴Siis ütles vilist Taavetile: „Tule mu juurde, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!”
⁴⁵Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
⁴⁶Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!
⁴⁷Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!”
⁴⁸Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
⁴⁹Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.