Ära karda!

Ühel 1996. aasta jaanuarikuu hommikul pöörati mu maailm pea peale, sest abikaasa oli saanud öösel ajurabanduse ja viidi intensiivravi osakonda. Hiljem jätkus taastusravi ja ma valmistusin teda kodus edasi hooldama. Pärast kaht nädalat oli selge, et ma ei suuda sellega toime tulla. Kuna olin täielikult kurnatud, siis hakkasin otsima palgalist hooldajat. See osutus keeruliseks ülesandeks, kuid viimaks leidsin noore naise, kes leppis summaga, mida olin võimeline maksma. See oli mulle suureks kergenduseks. Kuigi palvetasime palju, ei tõusnud abikaasa enam voodist ja suri umbes aasta hiljem. Mu elu muutus täielikult, kuid ma pole lesena üksindust kogenud. Jumal on alati minuga olnud.