Osadus

Veetsin öö haiglas oma 92-aastase isa juures. Olin kogu öö üleval – isa ümbritsesid haiglaõed, kes mõõtsid temperatuuri ja tegid analüüse, mitmesugused aparaadid tegi müra ja andsid signaale. Isal oli südamepuudulikkus ja kopsudesse kogunes vedelikku, mis tegi hingamise raskeks. Vaatasin varastel hommikutundidel voodis lamavat isa ja korraga meenus mulle palvetamine, mida ma polnud mõnda aega teinud. Palusin isa tervenemise pärast ja tänasin Jumalat tema pika elu eest. See palve andis mulle ootamatu meelerahu. Elumured ja kiirustamine jätavad vahel meid ilma palvehetkedest. Ometi on Jumal väärt tänu kõige eest, mida ta on teinud meis ja meie läbi. Sellistel aegadel peaksime meenutama Pauluse sõnu: „Palvetage lakkamatult, tänage kõige eest!”