Sõnatu palve

Covid-19 pandeemia esimestel kuudel sain teada, et vajan kiiresti vähioperatsiooni. Mind haaras hirm, sest seoses meditsiinisüsteemi üldise ülekoormatusega võis olla raske head ravi saada. Minu olukorra pärast hakkasid palvetama sõbrad ja minu enese palved olid „pidevad ja väljakannatamatud“, nagu ütleb frantsisklasest kirjanik Richard Rohr. Igal pärastlõunal tegin jalutuskäigu piki jõekallast ja kohalikke puiesteid. Palvetades said mul viimaks sõnad otsa ja ma otsustasin, et iga mu samm saab olema palve ning hingetõmme tänu. Paulus kirjutab, kuidas Vaim palub meie eest sõnatute ägamistega. Sammhaaval hakkasin nägema suuremat pilti. Ma ei mõelnud enam palvesõnadele, vaid hakkasin tähele panema looduse ilu. Kuulasin jõekaldal linnulaulu, nägin läbi puuvõrade tungivat päikesevalgust ja pöörasin tähelepanu teistele jalutajatele. Minu operatsioon läks korda, mille eest olen tänulik nii meedikutele kui muidugi Jumalale. Ma pole palvetamist lõpetanud.