Lootus

¹³Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
¹⁴Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
¹⁵Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
¹⁶Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
¹⁷Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
¹⁸Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
¹⁹Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
²⁰Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
²¹Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
²²Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
²³Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
²⁴ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”
²⁵Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
²⁶Aga me peame jõudma mingile saarele.”