Lootus

Ühel ülestõusmispüha pärastlõunal istusin oma elukoha lähedal mäenõlval. Oli kaunis päev, nautisin päikesepaistet ja vaatasin valgeid pilvi sinises taevas. Mul oli olnud raske eluperiood, mis laastas mind nii vaimselt kui füüsiliselt. Suutsin tol ajal puhkamata käia vaid lühikest maad, olin kurnatud ja hirmunud. Vajasin isiklikku ülestõusmist sama väe abil, mis äratas surnuist Jeesuse. Võimalus taas joosta ja looduses matkata tundus lootusetu unistusena, kuid tol pühapäeval tajusin Jumala ligiolu ja see andis uut lootust. Mind täitis rõõm, tõusin jalule ja otsustasin proovida, kaugele jalad kannavad. Tol päeval algas tervenemine, sain üha tugevamaks ning minu usk ja lootus said uuendatud. Kogesin ülestõusmise väge uuel viisil.