Suhted

Veebiõppe korraldamine tähendas mulle tõsist väljakutset, sest olin harjunud oma õpilastega lähedases kontaktis olema. Ekraani vahendusel ei saanud ju neile õlale patsutada või vaikselt julgustada. Samuti oli õpilasi keerulisem hinnata ja vajadusel tunnustada. Selle asemel püüdsin lapsi tundma õppida, kui nad ühiste projektide kallal koostööd tegid või kodus ekraani ees lõunapausi pidasid. Ühel päeval arutasime iseloomuomadusi ja ma jagasin klassiga slaidi enda portreefotoga. Palusin neil selle järgi minu iseloomu kirjeldada. Seejärel jäin ärevusega ootama. Üks vaikne kolmanda klassi poiss võttis mind sõnatuks, kui kirjutas vaid ühe lause: “Ta armastab mind!” Jah, kallis laps, selles on sul õigus! Isegi kui mu õpetamine kõiges muus soovida jättis, siis vähemalt ühele lapsele olin suutnud näidata, et armastan teda. Usun, et nii nagu õpetajana püüan mina luua kontakti oma õpilastega, kutsub Jumal meid kõiki enesega suhet looma. Kui me ei koge Jumala õlalepatsutamist ega kuule tema julgustavat sosinat, siis saame ometi mõista tema iseloomu Pühakirja lugemise ja loodu jälgimise kaudu. Millist rõõmu võib kogeda Jumal, kes kuuleb meid ütlemas: “Jumal armastab mind!”