Jalajäljed

Ma elan ookeani lähedal. Rannal jalutades on huvitav kogeda aastaaegade vaheldumist. Talvel on rannaliiv lumine ja kõvaks külmunud, suvel jälle kõrvetavalt kuum. Kui mu lapselaps Kacey suvistel nädalavahetustel külas käib, käime sageli rannas. Tõstame oma asjad rannakärusse ja alustame innukalt teekonda. Käru allamäge veepiirini tõmbamine pole Kacey jaoks probleem, kuid tagasitee on raskem ning päike ja liiv tunduvad kuumemad. Laps näeb siis vaeva pehmes liivas käru ülesmäge tõmmates. Soovitan tal vahel astuda olemasolevatesse jalajälgedesse, mis on kellegi poolt juba sisse tallatud. Need pakuvad käimisel kindlamat alust. Nii nagu Jeesus kutsus oma jüngreid mööda randa kõndides, kutsub ta ka meid astuma tema jälgedes. Ta kannab meid läbi väljakutsete ja igasuguste olukordade, sest ta ise on seal juba olnud. Ta teab, mida me kogeme, ja tahab meie koormat kergendada. Isegi kui me ei tea täpselt, kuhu oleme teel, võime usaldada tema tarkust ja armastust igal sammul.