Paastuaja teine pühapäev

Kui mu abikaasal mullu oktoobris vähk diagnoositi, mõistsin selgelt inimelu lõplikkust. Mu abikaasa järgmine hingetõmme polnud garanteeritud, aga see oli nii ka minu puhul. Aastate jooksul olen kuulnud lugematul hulgal lugusid sõpradelt ja peredelt, kes soovisid, et nende viimased sõnad lahkunuga oleksid olnud teistsugused. Mõned lahkumised olid varjutatud vastuolude, pettumuste ja vaikimisega. Teised ootasid terve elu, et kuuleksid oma emalt, isalt, vanavanemalt või õelt-vennalt sõnu: “Ma armastan sind!” Abikaasa vähidiagnoosi mõjul otsustasin ise seda viga vältida. Hakkasin oma tundeid sõprade ja pereliikmete vastu sõnadesse panema ning nüüd olen alati esimene, kes oma armastust väljendab, toimugu see e-kirjas, telefonikõnes või kohtumisel parkimisplatsil. Igal võimalusel ütlen lihtsalt: “Ma armastan sind!” Veelgi olulisem on see, et mu lähedased mõistaksid Jumala armastuse tähendust. Ma annan oma tunnistuse Jumala armu ja halastuse kohta ning selgitan, et just Jumal on põhjus, miks ma lõpetan meie vestlused sõnadega “Ma armastan sind!”