Ära karda!

Teenisin pastorina kogudust rindelähedases külas. Meie tänav oli küla servas ja aknast nägime vaenlase sõdureid. Rindejoon oli meist 300 m kaugusel. Kui algas sõjategevus Donetski oblastis 2014. aastal, tulistati ka meie küla. Eriti hirmunud olid lapsed ja vanakesed. Meie eakas naabrinaine hakkas kartma igasugust müra, isegi värava pihta koputamist. Pommitamise ajal puges ta laua alla ja istus seal terveid päeva. Viimaks tõid naabrid ta majast välja ja ta hakkas külastama meie koosolekuid. Püüdsime teda armastusega ümbritseda, palvetasime tema eest ja rääkisime Jumala armust. Naine sai julgust ja hakkas koguni naeratama. See muutus pani kõiki imestama. Naine rääkis ise: „Kui hakkasin kirikus käima, tuli mu südamesse rahu. Jumal armastab mind ja kui kuulen tulistamist, istun diivanil edasi ja ülistan Jumalat. Ma saan rahulikult magada, sest olen Jumala kaitse all.“ Kui usaldame Jumalat, annab ta meile rõõmu.