Lootus

²¹Ja kui Jeesus oli sõitnud paadiga taas vastaskaldale, kogunes suur rahvahulk tema juurde, ning ta oli järve ääres.
²²Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha
²³ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!”
²⁴Ja Jeesus läks temaga. Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber.
²⁵Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves
²⁶ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks,
²⁷olles kuulnud lugusid Jeesusest, läks rahvahulga seas ta selja taha ja puudutas tema kuube,
²⁸sest ta ütles: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!”
²⁹Ja kohe kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast.
³⁰Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?”
³¹Ja ta jüngrid ütlesid talle: „Sa näed, et rahvahulk su ümber tungleb, ja küsid veel: „Kes puudutas mind?”!”
³²Ent Jeesus vaatas ringi, et näha, kes seda oli teinud.
³³Aga naine, kes teadis, mis talle oli sündinud, tuli kartes ja värisedes ning langes Jeesuse ette ja rääkis talle kogu tõe.
³⁴Jeesus lausus aga talle: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!”