Õppetund

¹Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.
²Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.
³Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest.
⁴Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.
⁵Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.
⁶Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi.
⁷Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela.
⁸Sina ütled: „Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.”
⁹Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi.
¹⁰Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus.
¹¹Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!