Palved

Minu ema oli pühendunud palvetaja. Tema eestpalvetes olid eelkõige pereliikmed – isa, õde ja mina ise. Kui ema suri, kurvastas mind eriti see, et enam polnud palvetajat, kes mind iga päev Jumalale meenutaks. Alles siis mõistsin eestpalvete suurt tähtsust. Ma olen seinakalendrisse märkinud kõigi mulle oluliste inimeste sünnipäevad, olgu need pereliikmed, sõbrad, endised kooli- või töökaaslased, kirikuliikmed või muud tuttavad. Võtan nad sünnipäevakuul oma eestpalvetesse ja küsin vahel üle, kas neil on olulisi palvesoove. Mõni inimene ei teagi, et ma tema eest palvetan. Minu ema palved andsid mulle südamerahu ja ma loodan, et ka minu omad aitavad kedagi. Kui ma palvetan teiste eest, tunnen ühtlasi rõõmu nende olemasolust ja õnnistustest, mida nad on minu ellu toonud.