Öine kõnelus

¹Ja poiss Saamuel teenis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased.
²Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et ta enam ei näinud, magas oma asemel,
³kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud ja Saamuel magas Issanda templis, seal, kus oli Jumala laegas,
⁴hüüdis Issand Saamueli. Ja tema vastas: „Siin ma olen!”
⁵Ja ta jooksis Eeli juurde ning ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!” Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi, heida magama!” Ja ta läks ning heitis magama.
⁶Aga Issand hüüdis jälle: „Saamuel!” Ja Saamuel tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!” Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud, mu poeg. Mine tagasi, heida magama!”
⁷Aga Saamuel ei tundnud veel Issandat ja Issanda sõna ei olnud temale veel ilmutatud.
⁸Ja Issand hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!” Siis Eeli mõistis, et Issand oli hüüdnud poissi.
⁹Ja Eeli ütles Saamuelile: „Mine heida magama, ja kui sind hüütakse, siis ütle: Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!”
¹⁰Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: „Saamuel! Saamuel!” Ja Saamuel vastas: „Räägi, sest su sulane kuuleb!”