Lootus

¹⁸Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles: „Issand, mu Jumal, kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?
¹⁹Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Issand Jumal, ja seepärast oled sa rääkinud oma sulase soole ta tulevikust, ja see on õpetus inimesele, Issand Jumal!
²⁰Ja mida Taavet sulle veel rohkem peaks kõnelema? Sa ju tunned oma sulast, Issand Jumal!
²¹Oma sõna pärast ja oma südame järgi oled sa talitanud, kõiki neid suuri asju oma sulasele teatavaks tehes.
²²Seepärast oled sina, Issand Jumal, suur. Sest ükski pole sinu sarnane ega ole ka muud Jumalat kui sina, kõige selle põhjal, mida me oma kõrvaga oleme kuulnud.
²³Ja kes on nagu sinu rahvas, nagu Iisrael, ainus rahvas maa peal, keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas, et teha enesele nime ja nende ees korda saata suuri ja kardetavaid tegusid? Sina ajasid ju ära oma rahva eest, keda sa enesele Egiptusest lunastasid, rahvad ja nende jumalad.
²⁴Ja sa oled enesele kinnitanud oma Iisraeli rahva, rahvaks sulle igaveseks ajaks. Ja sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
²⁵Ja nüüd, Issand Jumal, kinnita igaveseks sõna, mis sa oma sulase ja tema soo kohta oled rääkinud! Ja tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!
²⁶Siis saab su nimi igavesti suureks ja öeldakse: Vägede Issand on Iisraeli Jumal! Ja sinu sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
²⁷Sest sina, vägede Issand, Iisraeli Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud ja öelnud: Mina annan sulle järeltuleva soo. Seepärast on su sulane leidnud julguse sind paluda selle palvega.