Ülistus

²⁵Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.
²⁶Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.
²⁷Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.
²⁸Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!”
²⁹Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,
³⁰tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?”
³¹Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”
³²Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas.
³³Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed.
³⁴Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.