Jumala armastus

Lapsepõlves kogesin oma vanemate praktilist armastust. Nad nägid vaeva, et mul oleks kodu, riided ja toit, nad hoolitsesid minu eest, kui olin haige, viisid mind võimaluste piires reisima ja ostsid kingitusi. Nad näitasid mulle oma armastust, kuid ei öelnud seda kunagi välja. Ilmselt ei öelnud seda neile ka nende vanemad. Vanemaks saades tundus mulle, et vanemad teevad seda kõike minu heaks üksnes kohusetundest. Esimene inimene, kes ütles, et armastab mind, oli kolmeaastane Ruthie, kes käis meie kirikus. Olin väga üllatunud. Kuidas oskas väike laps väljendada seda, mida minu vanemad kunagi ei teinud? Ruthie oli seda õppinud oma vanematelt, kes rääkisid armastusest tema vastu. Me vajame teadmist, et meid armastatakse, eriti Jumala poolt. Vahel istun Jumala ligiolus, avan käed ja ütlen: “Issand, ma võtan vastu Sinu armastuse!” Kui kogeme Jumala armastust, saame seda jagada ka teistele nii sõna kui teoga.