Kalju ja mäelinnus

¹Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
²Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
³Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
⁴„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
⁵Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
⁶Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
⁷Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
⁸Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
⁹Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
¹⁰Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
¹¹Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
¹²Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
¹³Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
¹⁴Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
¹⁵Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.