Suur Reede

Lugege Markuse 14:12-26

Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!”

1. Korintlastele 11:23-24
Armulauatalitus algab sõnadega: „Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti…” Suure Reede jumalateenistusel keskendume tavaliselt Jeesuse füüsilisele kannatusele seoses vahistamise ja ristisurmaga, kuid vähem mõtleme vaimsele kannatusele, mis sellega kaasnes. Jeesus oli kolm aastat veetnud koos oma õpilastega, kes nüüd pöördusid kõik temast ära (Mk 14:43 – 15:15). Jüngrite reetlikkusel olid erinevad põhjused. Juudas andis õpetaja ära 30 hõberaha eest, Peetrus salgas hirmust, rahvahulk nõudis Jeesuse asemel röövli vabastamist. Reetmine on alati valus, olgu põhjused millised tahes. Kes seda on kogenud, mäletavad neile osaks saanud emotsionaalset valu. Armulaud meenutab meile Jeesuse kannatusi, aga ka inimesi, kes ta reetsid. Jeesuse ihu ja veri ohverdati just nende eest. Jumala Poja surm meenutab meile vajadust armastada ka oma vaenlasi.

Palve

Issand Jeesus, aita meid järgida Sinu eeskuju ja andestada neile, kes on meile vaimseid kannatusi põhjustanud. Aamen.

Päeva mõtisklus

Jumal tervendab hingehaavad.

Palve tulipunkt

NEED, KEDA ON REEDETUD

Markuse 14:12-26
12Ja hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse, ütlesid Jeesuse jüngrid talle: „Kuhu sa tahad, et me läheme ja valmistame, et sa võiksid süüa paasat?”
13Ja ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile: „Minge linna ja te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa
14ja kuhu tahes ta ka sisse astuks, ütelge majaperemehele: „Õpetaja ütleb: Kus on mu võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat koos oma jüngritega?”
15Ja tema näitab teile suurt vaipadega kaetud ning valmisseatud ülemist tuba, ja seal valmistage meile söömaaeg!”
16Ja jüngrid läksid ära ja tulid linna ning leidsid kõik nii olevat, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
17Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega.
18Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab mu ära.”
19Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema: „Ega ometi mina?”
20Aga Jeesus ütles neile: „Üks teist kaheteistkümnest, kes sööb minuga samast kausist.
21Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud.”
22Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.”
23Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest.
24Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest.
25Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.”
26Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.