Jumala au

Ühel päeval lõunalauas istudes hüüatas lapselaps: “Meil on nii palju süüa, et jätkuks tervele linnale!” Vaatasime abikaasaga teineteisele otsa ja mõtlesime mõlemad minevikule. Oli aeg, mil meid toitis sõna otseses mõttes kogu linn. Mitmesugused raskused ja haigused panid meie usu proovile ja me vajasime paljude kaasinimeste abi. Neile katsumustele tagasi vaadates näeme ka teatud positiivset poolt. See keeruline aeg andis väärtuslikke õppetunde meie endi, meie kaaslaste ja Jumala kohta. Me hoidsime alal usku ja nägime, kuidas Jumal sekkus meie ellu teiste inimeste kaudu. Tema oli alati meiega ja me õppisime olema tänulikud. Jumala abiga saime viimaks jalad alla ja me ei unusta kunagi meile osaks saanud armu. Jumal on katnud meile rikkaliku laua ja andnud uue elu.