Kurbus ja rõõm

¹⁵Noomi ütles: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!”
¹⁶Kuid Rutt vastas: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.
¹⁷Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!”
¹⁸Kui Noomi nägi, et Rutil oli kindel nõu temaga kaasa tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
¹⁹Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: „Kas see on Noomi?”
²⁰Aga tema vastas neile: „Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!
²¹Külluses läksin ma ära ja tühje käsi tõi Issand mind tagasi. Miks te hüüate mind Noomiks, sest Issand on tunnistanud minu vastu ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!”
²²Nõnda tuli Noomi tagasi ja koos temaga moabi naine Rutt, ta minia, kes tuli ära Moabi väljadelt; ja nad jõudsid Petlemma odralõikuse alguseks.