Talvine aed

külastada jaanuari keskel üht oma lemmikaeda. Puud olid raagus, päevaliiliad olid maha niidetud ja ürdipeenrad pruuniks kuivanud. Aianurgas olid mu lemmiklilled – lõhnavad hedühhiumid, mis olid samuti maha niidetud. Seega oli kogu aed oma värvid kaotanud. Oli talvine aeg. Pöördusin juba lahkuma, kui märkasin midagi kollast maapinnal. See oli väike krookus, mille kollane õis ilmestas juba pruuni maapinda. Minu jaoks sümboliseeris see lootust – kevad oli juba ukse ees. Mitu eelnevat aastat olid olnud minu elus otsekui pikk talv. Kaks minu sõpra olid siit ilmast lahkunud, suri mu noorem õde ja viimaks tabas mind ennast Covid. Näis, nagu oleks Jumal pärast kõiki neid kaotusi mind lilleõie läbi kõnetanud: kevad tuleb ka sel aastal. Meil on endiselt lootust!