Vaikus

Lapsepõlves jälgisin sageli meie riisipõldudel linde. Suurt pahameelt tunti meiekandis jaava pugal-amadiinide vastu, kes hävitasid riisisaaki. Talumehed paugutasid vahel nende hirmutamiseks püsse ja siis hüppasid linnud hirmunult üksteise otsa või takerdusid puuvõradesse. Paljud said sel viisil hukka. Olen end vahel tundnud sellise linnuna. Ootamatud sündmused tekitavad minus paanikat ja ma tekitan endale ise probleeme. Näiteks käitusin kord rumalalt ühe kuulujutu ajel, mis ei vastanud tõele. Samas olen vahel ka headele uudistele mõtlematult reageerinud, mida olen hiljem kahetsenud. Prohvet Jesaja soovitab meil jääda vaikseks, et oleksime targad. See on alati parem, kui lasta paanikal ja emotsioonidel endast võitu saada. Õpetussõnad tuletavad meile meelde: „Arutu agarus pole hea, ja kelle jalgadel on kiire, eksib ära.” (Õp 19:2) Olen püüdnud selle soovituse järgi elada ja usaldada Jumalat ka siis, kui olen komistanud.