Ustavus

¹Aga Jeesus ütles ka jüngritele: „Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara.
²Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: „Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!”
³Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: „Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen.
⁴Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!”
⁵Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: „Kui palju sa võlgned mu isandale?”
⁶See ütles: „Sada vaati õli.” Tema aga ütles talle: „Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!”
⁷Seejärel ta küsis teiselt: „Aga kui palju sina võlgned?” See ütles: „Sada tündrit nisu.” Sellele ütles valitseja: „Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!”
⁸Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.
⁹Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.
¹⁰Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus.
¹¹Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist?
¹²Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?
¹³Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!”
¹⁴Aga seda kõike kuulsid ka variserid, kes olid rahaahned, ja nad irvitasid Jeesuse üle.
¹⁵Ja ta ütles neile: „Teie olete need, kes end õigena näitavad inimeste silmis. Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on kõrge, see on Jumala ees jäledus.