Kitsas tee

Hiljuti sõitsin koos pojaga Šoti mägismaal, kus vasakpoolne liiklus oli tõsiseks väljakutseks minu reaktsioonile. Miilide kaupa üherajalisi kitsaid teid, millel leidus vaid lühikesi möödasõidukohti, panid mu ameerikaliku kannatuse proovile. Aeg-ajalt püüdsin instinktiivselt autot paremale keerata, mis oleks peaaegu õnnetusega lõppenud. Pärast ühte ohtlikku momenti nõudis poeg, et kasutaksin igal möödasõidukohal vasakut rida, isegi kui autot polnud vastu tulemas. Püüdsin talle alguses naljatades vastu vaielda, aga siis andsin alla. Kasutasin tema soovitust ja see aitas tõepoolest õigeid harjumusi omandada ning liigutusi teha, mis ei nõua pikalt mõtlemist. Tolle päeva reis kujunes heaks autosõidu koolituseks. Kui tihti me arvame, et kuna meil on kogemusi või me oskame midagi teha, ei ole meil vaja edasi õppida? Me teame põhimõtteliselt, mida Piibel ütleb, tunnistame oma usku, käime kirikus ja palvetame. Aga kas see kõik on piisav? Usus kasvamine eeldab enamat: regulaarseid ühiseid ja isiklikke piiblilugemisi, palvetamist ja jumalateenistustel osalemist.