Koorem

Minu pärastlõunane käik ujumisbasseini äärde osutus kõigeks muuks kui lõõgastavaks. Põgus vestlus mulle tundmatu naisega arenes mõttevahetuseks koolikiusamise teemal. Tema teismelist poega oli koolis rängalt pekstud. Selle hirmsa katsumuse kirjeldus oli sügavalt häiriv ja ma poleks meelsamini seda lugu üldse kuulda soovinud. Koju sõites ärritas mind mõte, et loodetud lõõgastav pärastlõuna oli hoopis stressi tekitanud. Tabasin end koguni mõttelt, et parem oleks olnud koju jääda. Siis meenus mulle tänane piiblisalm, mis kutsub meid üles kandma üksteise koormaid. Jumal ei ütle, et need peavad olema ainult nende inimeste koormad, keda me tunneme ja armastame. Ta lihtsalt käsib meil neid kanda. Ilmselt vajas too naine kedagi, kes aitaks tal kanda tema rasket koormat. Suvi oli lõppemas ja poega ootas peagi uue kooliaasta algus, mis võis olla keeruline väljakutse. Ma ei tea, miks naine oma loo mulle rääkis, aga kuna Jumala teed on kõrgemad kui meie teed, siis andis too kohtumine mulle võimaluse täita Kristuse käsku.