Jumala kutse

Ma olin nelja-aastane, kui ema sõbranna kutsus meid pühapäevakooli. Seal puudutas Jumala Vaim mu noort südant. Kuna mu vanemad ei käinud kirikus, sain ma uuesti minna alles kolm aastat hiljem, kui meie pere kolis linna teise otsa. Ühel päeval õues mängides märkasin tänavanurgal oleva kiriku torni. Mul ei olnud kirikust mälestusi, aga tekkis soov sinna minna. Ühel päeval jooksin õuest tuppa ja ütlesin emale, et mul on teda vaja. Kui me õue jõudsime, näitasin kiriku poole ja hüüdsin: „Ma tahan sinna minna!“ Ema jäi hetkeks vaikseks, aga lubas mul minna. Ta hoolitses selle eest, et jõuaksin turvaliselt pühapäevakooli ja ma hakkasin regulaarselt kirikus käima. Kümneselt palusin Jeesusel oma südamesse tulla ja hakkasin palvetama, et mu vanemad kirikusse tuleksid. Kui olin kolmekümnendatesse jõudnud, hakkasidki mu ema ja isa kirikus käima. Mõni aasta hiljem otsustas isa Kristust järgida, ema tegi seda 89-aastaselt. Usun, et Jumal oli mind valinud ja vastas mu palvetele.