Kiitus

Keskkooli päevil mängisin trompetit. Mäletan tänaseni, kuivõrd palju see õhku nõudis! Seda eluperioodi meenutades olen väga tänulik, kuigi tuli ette ka hetki, mil ma ei tahtnud mängida. Mõnikord on mul ka praegu päevi, mil ma ei taha midagi teha. Siis mõtlen Psalmile 150, mis meenutab mulle, et kõigega, mida teen, võin kiita Jumalat. Tema on mulle andnud eluõhku igaks päevaks. Nüüd õpib mu poeg trompetit ja tütar flööti. Vahel muigan, kui kuulen neid harjutamas. Nende muusika, mis pole alati täiuslik, on mulle eriline kingitus. See kehtib kõige kohta elus. Me ei pea ootama, et kõik oleks täiuslik. Meie kohus on teha oma parim antud hetkel ja tänada Jumalat, kes annab meile eluõhku.