Kohalolek

Lugege 2. korintlastele 1:1-11

Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga maitsestatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta.

Koloslastele 4:6
Enne jõule suri mu parima sõbranna Sandra abikaasa Doug 59-aastaselt äkksurma. Sandra vajus sügavasse leina. Mehe surm tõi mulle meelde minu enese varasemaid kaotusi ja ma mõistsin, mida pean tegema. Asusin pärast teate saamist kohe teele, et olla lese kõrval pereliikmete saabumiseni. Sandra istus diivanil, vahel nuttes, vahel lihtsalt aknast välja vaadates. Ta oli otsekui tardunud olekus. Mistahes sõnad tundusid selles olukorras tühised ja sobimatud. Istusin lihtsalt tema kõrval, käsi tema õlal. Tundus, et ta ei pannud minu kohalolekut peaaegu tähele. Ootasin sõnatult, kuni saabusid teised lähedased ja algas matusteks valmistumine. Pärast matuseid ütles Sandra: „Aitäh, et lihtsalt istusid mu kõrval. Ma ei vajanud su sõnu, vaid sinu kohalolu.“

Palve

Issand, Sina oled leinahetkel kõige suurem lohutaja. Õpeta meid, et oskaksime lohutada neid, kes leinavad. Aamen.

Päeva mõtisklus

Olen valmis oma kohaloluga leinajaid lohutama.

Palve tulipunkt

LEINAJAD

2. korintlastele 1:1-11
1Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel, ja vend Timoteos - Korintoses olevale Jumala kogudusele ning kõigile pühadele kogu Ahhaias:
2Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
3Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
4Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.
5Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.
6Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame.
7Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
8Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.
9Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
10Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi,
11kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.