Jumala looming

⁷Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
⁸Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
⁹Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
¹⁰siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.
¹¹Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
¹²siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.
¹³Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.
¹⁴Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.
¹⁵Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
¹⁶Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.
¹⁷Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!
¹⁸Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures.