Usuand

Kui olin saanud kuueseks, ütles ema ühel päeval, et tal on mulle midagi tähtsat öelda. Oma käsi väänates lausus ta: „Delsie, ma tahan, et sa teaksid – Jumal, Jeesus ja Püha Vaim hoolitsevad alati sinu ja meie pere eest. Ükskõik mis ka ei juhtuks!” Ma kuulasin, saamata päriselt aru, mida ema mõtles. Pisarad voolasid mööda ta kahvatuid põski ja ma olin sellest segaduses. Mõni nädal hiljem viidi ema psühhiaatriahaiglasse, kus ta viibis kaks aastat. Selle aja jooksul ei möödunud päevagi, mil ma poleks tema puudumise pärast nutnud. Kuid ma mäletasin ka seda, mida ta mulle ütles. Igatsus ema järele tegi mulle haiget, kuid tema sõnad kajasid mu südames ja mõtetes edasi. Kuidagi ma teadsin, et ma ei ole päris üksi. Need usust kantud sõnad, mis ema mulle jättis, on olnud mulle eluaegseks kingituseks. Need on aidanud mul usus tugevaks kasvada. Kui ema lõpuks koju tuli, oli meie rõõm tema tagasituleku üle suur. See lapsepõlvekogemus õpetas mind panema alati oma lootuse Jumalale, Jeesusele ja Pühale Vaimule.