Appihüüd

Istusin keskhommikul oma verandal, kust avanes vaade karjamaale. Päikese tõustes liikus öösel avamaal olnud veisekari varju, mida pakkusid suured tamme- ja pekanipuud. Märkasin väikest üksikut vasikat, kes ettevaatlikult puude all puhkavatele lehmadele lähenes. Ta uuris karja ja lasi kuuldavale haleda häälitsuse, otsekui oma ema appi hüüdes: „Ema, ma olen eksinud ja vajan sind!” Ema tundis oma vasika hääle ära ja peagi olid nad taas koos. See vaatepilt meenutas mulle kogemusi, kui olen olnud eksinud, vajanud abi ja pöördunud ahastuses Jumala poole kindluse ja juhatuse saamiseks. Olukorrad võivad ajada meid segadusse ja järgmise sammu leidmine on raske. Selle väikese vasika kombel saame alati hüüda oma armastava Looja poole. Kui seda teeme, võime olla kindlad, et ta kuuleb ja tõttab appi.